Emmi Pikleri kasvatusteooria põhimoto kõlab nii: “Andke mulle aega ja ruumi!” Olles jälginud aastaid laste arengut, jõudis Pikler järeldusele, et juba vastsündinul on võimed ja oskused, et olla meiega võrdne isiksus. Beebit tuleb respekteerida.
Pikleri pedagoogika toetub kolmele alusele: iseseisev liikumise areng, mäng ja vahetu kontakt last hooldades (s.t mähkimisel, vannitamisel, söötmisel). Tihtipeale toimuvad need kõige igapäevasemad pidevalt korduvad asjatoimetused automaatselt, ruttu ja ilma erilise kontaktita. Emmi Pikler soovitab just neid hetki kasutada selleks, et tekitada ja kogeda lapsega erilist sidet. Kui ema ja laps on hoolduse ajal teineteisega tihedas kontaktis, täidab see mõlema “tassi”. Edasi saab beebi keskenduda rahulikult maailma avastamisele. Ta ei vaja sealjuures pidevalt ema tähelepanu ja lähedal olemist. Juba imikule on tähtis vaba liikumisruum. Mida aeg edasi, seda olulisemaks see muutub. Kui lasta lapsel areneda omas rütmis, anda talle liikumisvabadus, siis tunneb ta enda liigutamisest ja arendamisest rohkem naudingut. Teda ei ole vaja suunata, sundida, meelitada. Ei ole vaja ette näidata, kuidas on õige: kuidas peaks roomama, kuidas kõristit käes hoidma. Ei ole vaja panna last istuma, kui ta seda veel ise ei tee. Pole vaja sundida teda roomama ja panna kõhuli, kui ta ise seda ei taha; tõsta teda püsti ja viia kätest hoituna jalutama, kui ta pole veel esimesi samme teinud. Igal lapsel on isiklik huvi areneda. Kui anda talle vabadus neid etappe ise läbida, teeb ta seda vaimustusega ja keskendudes. Ta leiab sellest rahuldust ning kasvab kompetentseks ja enesekindlaks isiksuseks. “Oluline on, et laps saaks võimalikult palju asju ise avastada. Kui me talle pidevalt abiks oleme, röövime talt just selle, mis on ta vaimseks arenguks nii oluline. Laps, kes oma katsetuste tulemusel midagi saavutab, omandab hoopis teistsugused teadmised kui see, kellele valmis lahendus ette pakutakse,” kirjutab Pikler oma raamatus “Friedliche Babys – zufriedene Mütter” (“Rahulikud beebid – rahulolevad emad”). Näide: Laps kui objektÜks ema tõstab oma lapse kiiresti põrandalt üles ja ütleb: "Su mähkmed on mustad." Ta paneb lapse mähkimislauale, aga unustas puhastamise rätiku. Ta võtab lapse sülle ja liigub kapi juurde, et seda sealt võtta. Telefon heliseb ja ema võtab toru. Ta peab ühe kiire lühikese kõne ja laps on tal süles. Vanem laps hüüab teisest toast: "Ema, millal süüa saab?" Ema hüüab vastab: "Paari minuti pärast! Ma tahan enne, et sa ennast riidesse paned ja oma kodused ülesanded ära teed! Ja palun pane televiisor kinni!" Ema võtab kapist lapi ja paneb lapse tagasi mähkimislauale. Ta mähib lapse kiiresti ja ütleb: „ Nüüd võime midagi toredat teha." Ta võtab lapse sülle ja läheb teiste juurde.
|
LAPS EI OLE MÄNGUASI. Imik pole siin ilmas selleks, et vanemaid, vanavanemaid, õdesid-vendi, sugulasi ja tuttavaid lõbustada. Lasta ennast hommikust õhtuni ringi tassida, kõdistada, tantsitada jne. Lapsel peavad olema raudsed närvid, et mitte vastata kõigele sellele nutu, rahutuse ja närvilisusega. Kuidas küll tunneks ennast täiskasvanu, kui ta kuude ja aastate kaupa peaks tsirkusemaneežis elama? Kus publik pidevalt ainult temaga tegeleks ja teda imetleks?
Samuti peaks ema meeles pidama, et tema laps pole pideva mõõduvõtmise objekt. “Mida su laps juba oskab?” küsivad vanemad üksteiselt. “Kas ta oskab istuda, seista, kõndida?” Kui tihti sunnivad vanemad oma lapsi sööma, kuna teine laps on natuke raskem. Või istuma. Või korratakse talle tüdimuseni sõnu ette, sest teine laps oskab juba rääkida. Emmi Pikler kirjutab: “Vaene laps! Mida kõike peab ta võimalikult vara oskama? Ja milleks? Keda kahjustab see, kui laps ei oska teatud asju “õigeks ajaks” teha?” Kes meist mäletab, millal me istuma hakkasime, või millal potil käima? Samas, kui laps peab alati harjutama midagi, milleks ta veel küps pole, võib see kogu ta tulevasele elule ebasoodsat mõju avaldada. Pikler tunneb kaasa lastele, keda pidevalt tagant utsitatakse. “Mul on kahju beebidest. Kogemuse puudumise või sobimatute teadmiste tõttu segavad vanemad, ise parimat soovides, tihti oma beebide arengut. Mul on nendest veelgi rohkem kahju, kuna just esimesed aastad loovad põhja, millele kogu edasine areng on üles ehitatud.” Muidugi oleks vale väita, et me õige kasvatusega suudame lapsi täiuslikeks olenditeks muuta. Täpselt samamoodi ei lähe iga valesti kasvatatud laps metsa. Mõistliku kasvatusega suudame aga saavutada, et iga laps arendab ennast oma võimete piires nii hästi kui võimalik. Näide: Laps kui subjektÜks teine ema ütleb oma lapsele: "Su mähkmed on mustad. Ma vahetan need ära." Ta ootab mõne hetke, kuni nende pilgud kohtuvad, võtab beebi aeglaselt sülle ja läheb temaga mähkimislaua juurde. Mähkimiseks vajalikud tarbed on laual ootamas. Telefon heliseb, kuid automaatvastaja võtab kõne vastu. Vanem laps hüüab: "Ema, millal süüa saab?" Ema ütleb: "Ma tulen kohe, ma mähin praegu Teresat!" Ema pöörab ennast jälle beebi poole ja ütleb talle: "See on mõnus, kui sul on puhas mähe. Ma võtan kõigepealt musta mähkme ära. Kas saad oma peput tõsta? Ma teen su nüüd puhtaks ja panen sulle uue mähkme. Oi kui pehme see on!“ Beebi naeratab mõnusalt. „Nii. Me oleme valmis! Nüüd läheme alla. Ma võtan su sülle." Ta võtab beebi aeglaselt sülle ja nad lähevad teiste juurde.
|