Pikler ütleb, et laps läbib liikuma õppimiseks vastavad etapid järk-järgult. Neid etappe pole vaja forsseerida ega tagant tõugata. Kui laps on saanud ühte liikumise aspekti (näiteks seljalt kõhule pööramine) piisavalt kaua iseseisvalt harjutada, siis on ta ise valmis järgmise etapi juurde minema. Hooldajal on vaid vaja teada liikumise etappide järjestust. Järgnev joonis on pärit Emmi Pikleri raamatust "Lasst mir Zeit."
Vastsündinu lamab selili
Esimesel neljal elukuul põtkib vastsündinu aina rohkem käte ja jalgadega. Tema liigutused on veel veidi jäigad ja hatitud, kuna kõik lihased ei tee veel korralikult koostööd. Liigutused pole veel sihipärased, need on vaid hea tuju või nutu saatjateks.
Imik pöörab pead
Liigutuste olemus muutub, kui imik hakkab kasutama pilku, et fikseerida talle huvipakkub objekt. Sellel ajal hakkab imik sihipäraselt oma pilku objekti suunas pöörama. Ka käte liigutused muutuvad, kui imik hakkab oma pilguga käsi saatma. Silmadega kontrollides (kuna ta on aru saanud, et need on tema enda käed), õpib imik oma käsi sihipäraselt liigutama.
Imik õpib käte liigutamist
5.-6. elukuu paiku hakkab imik oma käsi aina rohkem kasutama. Ta kordab erinevaid tegevusi kätega ja saavutab aina suurema meisterlikkuse. Näiteks võib juhtuda, et imik pigistab nädalate või isegi kuude jooksul pidevalt oma kätt rusikasse ja avab seda. Samuti mängib ta oma jalgadega. Ta haarab käega jalast, toob jala suu juurde ja lutsutab varbaid.
Imik keerab külili
Imik hakkab ennast nüüd aina rohkem talle huvipakkuva objekti suunas liigutama. Küljele keeramine on alguses suur ettevõtmine lapse jaoks. Ta püüab ennast küljele keerata, kasutades selleks tasakaalu, kuid siiski langeb sageli selili tagasi. Hiljem - kui laps on juba nädalaid harjutanud, võib ta püsivalt ühel küljel lebada. Laps mängib nädalate kaupa küljeli.
Imik keerab kõhuli
Kui laps mängib juba pikka aega küljel ja unustab oma tasakaalu hoidmise, siis võib mõnikord juhtuda, et ta langeb kõhuli. Samuti võib ta kõhuli maanduda, kui hoog külili keerates liiga suureks osutub. Sageli hakkab laps selle peale nutma, kuna see asend võib üpris ebamugav olla. Kui me tahame teda aidata ja ta selili veeretame, siis võime teda mõne minuti pärast taas kõhuli leida. Ärme keera teda alguses selili tagasi, isegi kui ta veidi nutab. Kui me teame kindlasti, et ta pole kõhuli maandunud mitte juhuslikult, siis oleks parem, kui laps õpiks ise lahendust sellele probleemile leidma. Aga siinkohal on laste käitumine selles olukorras erinev. Mõned ei hakka selles olukorras nutma, vaid õpivad üsna kiiresti ise pööramise ära, seda mitmeid päevi aina korrates.
Imik keerab selili tagasi
Kõhult selili keeramine pole imiku jaoks enam raske. Siiski võime märgata, et kui ta endale kõhuli asendis pea tõstab, võib tal olla raske selili tagasi keerata. Siiski õpib ta selle paari päeva jooksul ära, kuidas oma pead selili keeramisel tagasi suunata.
Imik veedab oma päevi kõhuli lebades
Imik keerab ennast aina sagedamini kõhuli ja veedab terveid päevi kõhuli mängides. Samuti õpib ta oma käsi kõhuli lebades kasutama. Tema jalad liiguvad sageli vabalt õhus.
Rullimine
Seitsmenad elukuu paiku õpib laps ennast kõhult selili ja tagasi rullima ja selle tegevuse käigus sujuvalt vastava huvipakkuva objekti poole liikuma.
Roomamine
Järgmisena õpib imik kõhuli roomama. Alguses libiseb ta tavaliselt tagurpidi.
Vertikaalasendisse tõusmine
Üheksanda elukuu paiku hakkab imik ennast püsti upitada püüdma. Aga iial pole see selili asend, millest laps ennast püsti tõstab. Järjekord selle tegevuse õppimiseks on kirjeldatud eespool. Laps lamab aina enam kõhuli ja hakkab siinjuures jalgu kõverdama. Esimesest kõhuli keeramisest enese püsti upitamiseni kulub reeglina 5-6 kuud.
Iseseisev istumine
Milline on õige istumine? Laps on istudes liikuv. Halb istumine on järgmine: kogu keha on lõtv, kõht on kokku surutud, seega on ka siseorganid kokku surutud ja hingamine on takistatud. Peamine on aga vale istumise puhul see, et võime märgata, et laps võib iga hetk ümber kukkuda. Sellisel juhul võib ta selili maanduda. Kui laps istub õigesti, siis istumine ei väsita teda.
Iseseisev püsti tõusmine
Paralleelselt istumisega proovib laps ka seisma tõusmist. Sageli kasutab laps püsti tõusmiseks erinevais selleks sobilikke toetavaid esemeid (diivan, laud, jms). Siiski toetuvad nad esialgu oma kätele või kõhule, kui püsti tõusevad.
Laps seisab vabalt
Lapsed õpivad mitmeid kuid järjest, kuin nad saavad kätte oskuse põrandalt iseseisvalt püsti tõusta, ilma toetamata. Alles vabale tõusmisele järgneb vaba ja iseseisev kõndimine. Lapsed mängivad sel etapil siiski palju aega põrandal kõhuli või istudes.
Laps kõnnib iseseisvalt
Teise eluaasta esimestel kuudel hakkab laps iseseisvalt kõndima.
Kokkuvõtteks
Lapsele valmistab kogu eelnev protsess suurt RÕÕMU. Tulemusest olulisem on meetod. See õppimisprotsess mängib suurt rolli kogu inimese edasises elus. Sellise arenguprotsessi jooksul on imikul võimalik kannatliku ja püsiva tööga ja kogu oma tähelepanu suunamisega saavutada oluline OSKUS. Ta ei õpi vaid keerama, istuma või püsti tõusma, vaid ta õpib ÕPPIMA. Ta õpib iseseisvalt tegutsema, iseseisvalt millestki huvituma, proovima, katsetama. Ta õpib ka raskusi ületama. Laps õpib ka seda, mida tähendab tema jaoks edu - püsiva kannatliku ja iseseisva tulemuse saavutamine. Rõõm õppimisest ei sõltu siis alati edukogemustest. Ka "mitte õnnestunud" katse võib olla vajalikuks tagasisideks selles protsessis. Kahjuks ei mõista kõik vanemad lapse püüdlusi iseseisvalt oma liikumist õppida. Nad ei õpi oma lapse arengut nautima. Sageli on nad isegi uhked, kui areng kulgeb liiga kiiresti. Nad ei lase lapsel rahulikult korduvaid liigutusi õppida, vaid suundavad nad sageli edasi uute liigutuste juurde. Nad näivad arvavat, et "nüüd on mu lapsel õige aeg seda või teist teha".