Lapsevanemad näevad suurt vaeva, et oma last potile saada. Siiski ei õnnestu see nii hästi. MIda teha?
Potile Pikleri moodi
Kõik algab peale sellest, et me järgime lapse kasvatamisel rütmi ja struktuuri - kindlustades kindlad söögi- , magamise- ja õues olemise ajad. Kui me muudes valdkondades hoolitseme selle eest, et laps oleks võimalikult iseseisev, siis ka potile harjutamine järgib sama rutiini. Me ei pane last enne potile istuma, kui ta selleks veel ise valmis pole. Paneme lapse kas enne või pärast sööki potile istuma. Kui lapsel tuleb midagi potti, siis näitame seda lapsele, nimetame selle sõnaga, mida kasutada soovime ja rõõmustame koos lapsega, et see õnnestus. Kui lapsel ei tule midagi potti, siis ei lausu me lapsele midagi ja laseme tal 2-3 minuti pärast potilt tõusta. Me soovima ju last vaid potiga tutvustada. See eelpoolkirjeldatud faas kestab tavaliselt mitmeid kuid. Kord õnnestub lapsel midagi potti teha ja kord jälle mitte. Mõnikord istub laps meelsasti potile, mõnikord jälle mitte. Ei maksa hädaldada, kui lapsel midagi püksi tuleb. Samas ei ole vaja ka ekstreemseid rõõmupahvakaid tekitada, kui lapsel midagi potti tuleb. Ei ole mõtet last karistada kui ta püksi pissib või kakab. Kui laps potile küsib, siis võimaldame talle seda. Kui ta siiski ei tee peale küsimist midagi potti, siis ei anna talle mõne päeva jooksul potti väljaspool tavalisi aegu, millal oleme seda harjunud tegema. Kui laps näeb meie suurt rõõmu, kui ta potile küsib ja hakkab selle meie reaktsiooniga mängima, ei ole see õige motiiv. ÕIge pea hakkab laps (pärast seda kui ta potile küsima on hakanud) mähkmete vastu protsestima. Ta ei taha enam mähkmeid, kuna ta on "suur". Õige pea pärast seda avaldust hakkab laps oma potil käimist tõepoolest ise kontrollima.