Mul oli täielik ahhaaa elamus. Ma ei saanud selle mõttest eriti aru.. et miks mul on vaja koguaeg lapsega suhelda söötmise ja rietusmie ajal. Paula on niikuinii kogu aeg rahulik ja siuke tsill titt, kes heal meelel niisamagi mängib üksi ja on selline rahumeelne. Sest vaata, meil on selline esimene aasta olnud, et NUTT tuleb alles nüüd, võõrutamisega (sest ma ei olnud mõelnud, et ma kasutan tissitamist lohutamisena, mitte teadlikult) ja nüüd järsku enam miski ei toimi, sest ma pole varem pidanud teda ainult häälega lohutama. Ja siis esmaspäeva õhtul ma võtsin kohe kätte, panin Paula tuttu ja jäin ootama. Esimene öö: neli korda ärkas, neli korda jäi ise magama (natuke aega istusin võrevoodis koos temaga, sülle ei võtnud, rahustasin häälega. Teine öö: kolm korda ärkas, kolm korda jäi ise magama. Kolmas öö: titt magas öö läbi, hommikupoole, korra ärkas ja jäi ise magama. Neljas öö: titt ärkas alles hommikul... Ma saan nüüd aru, mis värk sellega on, et ma harjutan teda enda häälest lohutust leidma... ja et ta saab endaga lõpuks ise hakkama. Ja saabki!